Jou!
Kirjutan siia siis mõne sõna neljapäevasest International Night'ist. Üritus toimus Student Unioni hoones ja sisse minnes jagati inimesed loosi tahtel erinevatesse võistkondadesse. Tõmbasin endale lipiku, millel seisis Swedish House Mafia. Võistkonnas oli esindatud inimesed Leedust, Austraaliast, Suurbritanniast ja siis mina Eestist. Võistkondadele jagati kätte paberilehed ja siis tuli hakata ära arvama laule ja esitajaid. Üks austraallane teadis põhimõtteliselt kõiki lugusid ja esitajaid, nii et sel ajal, kui ma mõtlema hakkasin, tema juba kirjutas. Paljud lood olid mulle üldse tundmatud, aga sain vähemalt ühe loo ära arvata, milleks oli "Drive By" Train'i esituses. Kokkuvõttes saime me 3. koha, aga kuna Rootsis kehtib reegel "winner takes it all", siis meie auhinda ei saanud.
Pärast läksime edasi Student Unioni pubisse, kus saab istuda oma kaasatoodud jookidega. Seal toimus ka mingi aeg viktoriin, milles just kõige paremini ei läinud. Palju küsimusi tuli ajaloo kohta ja kahjuks ei teadnud paljusid vastuseid, valikvastustega sai ka bingo lotot mängitud. Panigi mõtlema siis, et kuidas ma üldse keskkoolis ajaloo riigieksamil 73 punkti sain...
Siis sai edasi liigutud veel kuhugi pubisse ja seal istutud ja noolemängu mängitud jms. Ja pärast seda sai veel kuhugi edasi liigutud. Seal üks tüüp meenutas väga Sabatoni lauljat ja loomulikult pidin ikka talle seda ütlema ka minema... :D
Ja lõpuks oligi siis kojuminek, kuna busse enam ei käinud, siis pidin pika tee koju kõmpima. Mingi kella 5ks vist jõudsin.
Nii, mõtlesin, et panen siia kirja ka tänase unenäo. See polnud üldse mitte meeldiv ja tundus väga reaalne. Ärgates panin selle unenäo kohe kirja ka, et meelest ei läheks.
Oli siis nii, et oli suvi ja ma olin Eestisse tulnud. Mingi aeg sõitsime perega kuskil mööda Eestit ringi ja nautisime suve. Aga järgmine hetk oli kuidagi nii, et ma olin hoopis kuskil teises autos koos vanaemaga. Ja siis toimus avarii. Vanaema jäi terveks, aga mina sain surma. Kuidagi sain ma siiski nagu vaimuna vms edasi elada ja perega suhelda, aga nemad olid ka ainsad, kes mind nägid. Haigelt raske oli ise leppida sellega, et ma nüüd surnud olen ja maru raske oli näha ka seda, kuidas tuttavad ja sõbrad leinasid. See tunne oli lihtsalt nii reaalne... See ilmselt oligi see, mis kõige rohkem selle unenäo juures häiris.
Lõpuks aga sain kuidagi enda kehasse tagasi, aga selleks ajaks olin ma juba maha maetud. Ärkasin kirstus ja siis peksin vastu kaant, et äkki saan veel kuidagi välja. Aga ei, muld oli juba peale visatud. Ja kuna ma sealt välja ei pääsenud, siis sai õhk otsa ja ma surin siis jälle ära...
Ärgates oli suur kergendus, et ma surnud pole. Parem oleks, kui see poleks mingi deja vu unenägu, mis kunagi täide läheb.. :D
Ongi siis kõik, mis ma tahtsin kirja panna täna. Sain kordamisküsimused ka eksami jaoks (175 tükki -.-), peab hakkama nondega ka nüüd tegelema ikka :)
Ciao!
No comments:
Post a Comment