Rootsi sõjamasin Sabaton Malmöt vallutamas

Seekordne postitus hõlmab endas eilset päeva (kuigi korra põikan ka varasemasse aega), see tähendab, et kirjutan eilsest Sabatoni autogrammisessist ja muljetest õhtusest kontserdist. Selle postituse eesmärgiks on lihtsalt kuhugi üles märkida oma mõtted ja tunded eilsest showst ning bändist üldse. Nii, et kui huvi pole, siis pole mõtet siit enam edasi lugeda. :)

Eellugu:
Rootsi power-metali lipulaev Sabaton on olnud vaieldamatult mu lemmikbänd juba üle 2 aasta. Alates sellest, kui neid World War Tour raames 2010. aasta novembris Tallinnas nägin. Bändi ise avastasin veidike varem. Kõik sai alguse, kui keegi oli Orkutis(kui ma veel kasutasin sellist asja, nüüdseks väljasurnud koht :D) jaganud videot Primo Victoria ja see hakkas koheselt meeldima. Koheselt jäi kõrvu teema, mis teeb bändi unikaalseks: kõik sõjandusega seotud: lahingud, sõjad, ajaloolised isikud. Kõigil lugudel on olemas sõnum ja tähendus, mitte nagu paljude muude tänapäevaste artistide loomingul (näiteks Nicki Minaj, kui laulab miljon korda järjest "You a stupid hoe, you a stupid hoe..."). Ja selle bändi juures armastan ma seda powerit, mis neil on ja kui energilised nad laval on, lihtsalt kuradima awesome.

Siin juba uues koosseisus. Badass pilt.

Signing Session:
Paar päeva enne kontserti nägin Facebookis postitust, et kontserdipäeval jagab Sabaton Folk och Rock'is autogramme. Oi kurat, kui õnnelikuks see uudis tegi kohe. Jäin seda päeva ootama kannatamatult (kuigi enne ka juba ootasin kannatamatult, sest kontsert ikkagi õhtul :D). Lõpuks jõudiski kätte ning kuigi pidin kella 13ks kooli minema, ei jõudnud sinna ja lasin loengu üle. Niikuinii poleks ma kaasa mõelnud seal midagi. Läksin siis kella 17ks autogrammisessioonile.

Läksin varem kohale, siis vaatasin niisama seal muusikapoes ringi, lõpuks hakkasid inimesed kogunema ja tekkis järjekord. Lõpuks tulid siis bändiliikmed ka. Natuke olin pettunud, sest ainult 3 liiget tuli, kellest üks oli asendustrummar. Joakim Broden'it (laulja) kahjuks ei tulnud, millest kõige rohkem kahju. Aga siiski oli kõik tip-top. Üks originaalliige oli vähemalt kohal (Sabaton tegi 2012. aastal liikmete vahetuse ning originaalkoosseisust jäid järgi vaid solist Joakim Broden ja bassist Pär Sundström). Tõmbasin siis kotist välja oma Sabatoni särgi ja palusin sinna allkirju. Inglise keelt kuuldes, küsis Pär kohe, et kust ma siis pärit olen, vastasin, et Eestist. Siis küsiti, et kas ma siis nii kaugelt selle pärast kohale tulnud, aga ütlesin, et ma hetkel õpin siin Malmös. Asendustrummar veel küsis, et mida ma õpin. Mainisin neile veel, et sai neid Tallinnas 2010. aastal nähtud ja siis öeldi, et nad mängivad 2013. märtsi lõpus ka seal. Ütlesin, et üritan raha koguda ja tahaks kindlasti sinna minna. Loodan, et see ka õnnestub, sest tahaks juba uuesti näha neid live's. 

Aga autogrammid sain särgile ära ja siis surusin kätt veel. Väga muhedad vanad oli, oleks tahtnud veel rääkida, aga kuna järjekord minu taga oli veel pikk, siis ei hakanud. Tehti videot ka, võibolla jäin ka peale, eks seda ole näha, kui bänd video üles laeb. Pärast särki veelkord korralikult vaadates märkasin, et see pilt on kuidagi tuttav. Deja vu. Olin kunagi täpselt näinud unes seda, kuidas ma need autogrammid sain ja kuidas nad täpselt seal särgi peal on. Ma ei saa aru enam, mis toimub, viimase aasta jooksul on neid deja vu'sid nii palju olnud. Vahel on juba tunne, et ma oleks nagu terve oma elu ette näinud. Deja vu'de kohta olen vist varasemalt ka maininud, aga ei viitsi üle vaadata eelmisi postitusi. 

Täpselt sellisena olengi unes näinud seda särki. 

Kontsert:
Show leidis aset Kulturblolaget'is, midagi sarnast Rock Cafe'le Tallinnas. Kui Silvester Kulturbolagetisse jõudis, oli kontsert juba alanud (muutes üht tuntud lauset "Kevadest" :D). Esimeseks esinejaks oli Dynazty, Rootsi heavy-metal bänd, old-school saundiga, päris mõnus. Seda jälgisin vähe kaugemalt. Aga kui järgmisena tuli lavale Rootsi industrial-metal'it viljelev Raubtier, siis pidi juba hakkama lavale lähemale liikuma, et saada hea koht peaesineja jaoks. Raubtier'i laulja nägi päris kuri välja, aga see oligi just täiega badass (siiski J.Broden looks more badass!). 

Lõpuks saabuski õhtu kulminatsioon. Pidi küll tükk aega ootama, aga oli totally worth it. Enne, kui kutid lavale tulid, lasti publikule Europe - "The Final Countdown". Päris huvitav, aga siiski tahtsin, et see lõppeks ja saaks bändi kuulata juba. Ja siis see algas. Intro, bändimehed tulid lavale (va Broden) ja siis võis kuulda: "This is "Ghost Division"" ja läks mölluks lahti. Selle loo ajal tekkis väike moshpit ka, aga muidu tavaliselt Sabatoni showdel seda pole. Igatahes, saigi siis lavale veel lähemale. Aga jah, nagu juba enne mainitud, tohutu energiaga bänd ikka ja esimese loo lõpuks juba higist läbimärg ja väsitas isegi ära veits, aga see väsimus kadus ka kohe, kui järgmised lood peale tulid. 

Vahepeal ei saanud kahjuks midagi aru, kui Joakim rääkis lugude vahel, aga pole hullu, peaasi on ikka muusika. Uuelt albumilt esitati ka lugusid ja loomulikult just rootsikeelsed lood. "En livstid i krig" ajal sain isegi refrääni kaasa laulda, kuna lyricsvideot liiga palju vahitud ja ka teistel lugudel mõni rida meelde jäänud. Savi, et ise aru ei saanud, mida ma laulan :D

Ülejäänud kontsert möödus ka loomulikult kaasa lauldes ja möllates. Aga siiski ma ei saa aru inimestest, kes ronivad suht lava ette ja siis seisavad seal tuimalt ja üldse kaasa ei ela. Kui tahad rahulikult vaadata, mine passi kuskil tagareas... Mõnda sellist oli ikka näha kontserdil. Ja üldse, kui võrrelda 2012 Malmö ja 2010 Tallinna kontserti, siis mulle tundus, et eesti publik elas kuidagi palju rohkem kaasa ja mulle meeldis sealne publik veits rohkem, mitte et rootsi publik poleks kaasa elanud, aga jah. Võibolla oli asi selles, et siin oli näha eespool ka väheke vanemaid inimesi, Tallinnas olid eespool ikka enamus noored ja energilised. Ja üks asi, mis veel häiris, oli see, et jooke müüdi klaaspudelites/klaasides. Ise hüppasin vist paar pudelit niimoodi katki, kontsertidel peaks olema ikka plasttopsides joogid.

Kontsert lõppes siis seekord mitte Primo Victoria, vaid Metal Crüe'ga. Aga nagu kombeks, Primo Victoria ajal pandi terve saal hüppama ja see oli ääretult mõnus. Seekord küll meeneid ei saanud, aga kontserdiga igati rahul. Lõpus Joakim võttis särgi seljast ja väänas, ikka haigelt märjaks oli särk higist saanud. Viimaks tehti veel ka pilt publiku taustal, jooksin ka sinna, aga kuna suht inimeste taga olin siiski, siis ilmselt ei jäänud pildile :D

Aga kokkuvõtteks Sabatoni esitusele 11 punkti kümnepallisüsteemis. Loodan neid Eestimaal ka näha.

Hail Sabaton! \m/

Nii, sai vähemalt nüüd selle kõik kirja. Aga sina, kes sa selle läbi lugesid, võid endale aplausi teha :D

No title this time

Viimasest postitusest on üle kolme nädala, pole viitsinud üldse siia enam midagi kirjutada, aga nüüd mõtlesin, et võiks ju paar rida visata siia. Ma ei tea, kas asi on mu laiskuses või siis olen juba siinse eluga ära harjunud, et ei oskagi kirjutada enam. Aga eks ma proovin välja tuua midagi oma tegemistest, iseasi, kui palju mul nüüd meeles on.

Kindlasti tasub ära märkimist eesti kuttide kontserdist siinmail. Ehk siis Ewert & The Two Dragons käisid esinemas Malmös. Hästi, hästi positiivne kontsert oli, mis garanteeris päris pikaks ajaks hea tuju :)
Kontserdile oli sissepääs tasuta enne 21, nii et vaesele tundengile sobis hästi. Enne Ewert & The Two Dragons'it oli veel 2 bändi, keda oli ka päris mõnus kuulata. Aga neid sai siiski vähe kaugemalt jälgitud. Bändide vahetuse ajal sai paar sõna vahetatud ka Ewert Sundjaga. Aga jah, kui nemad kella 23 paiku lõpuks  lavale läksid, siis sai ikka lava ette mindud kaasa elama. Olin kaasa võtnud ka suure eesti lipu, mida seal lehvitatud sai koos teiste eestlastega. Nagu ma juba ennist mainisin, kontsert oli lihtsalt ülimõnus. Kahjuks sai see läbi, nagu kõik head asjad kunagi. Aga kui nad lavalt lahkusid, siis hakkasid kõik eestlased ühest suust hõikama: "Korrata, korrata!" ning siis tehti veel üks lugu. Ja Ewert lisas veel lõpus: "Thank you for nationalists" :D

No ikka pilti pidi ka tegema.

Mõned päevad pärast konsterti ootas järgmine eksam. Iseenesest ei tundunud ta raske, samas oleks võinud ka paremini minna. Õnneks oli lühikesi ja valikvastusega küsimusi ka, mis tegi selle eksami kergemaks kui eelmine eksam. Ise arvan, et ma saan ikka läbi, sest vaja on ainult 10 punkti, et läbi saada. No kui neid kätte ei saa, then I should shoot myself :D

Vahepeal küll oli lohutav loeng, kus räägiti, et varsti tuleb moodul, kus tavaliselt enamus õpilasi läbi kukub. Lisaks sain teada, et meie eriala 3. aasta kursusel on u 60st õpilasest järgi jäänud vaid 11!!! Lohutav teada.. Peab üritama ise siis püsida selle 1/6 sees. :D

Vahepeal siis veel läksid kõrvaklapid katki ja siis otsustasin minna uusi vaatama kuhugi. Sattusin kaubanduskeskusesse Emporia, sisse astudes olin üllatunud - kuradima suur keskus oli ikka. Seal saab küll ennast surnuks šopata vist. Oktoobri lõpus alles avati ka vist. Ja hiljem uurisin huvi pärast järgi, et kui suur see siis on. Selgus, et Skandinaavia suurim: 93 000 ruutu ja üle 200 poe + igasugused toidukohad. Võrdluseks näiteks Lõunakeskus, mis on 66 000 ruutu ja 160 poodi. Aga kaua ei viitsinudki olla, sest olin ainult klappe tulnud otsima. Tegin siiski kiire tiiru peale ka ja siis läksin ära. Võibolla millalgi satun uuesti :D

Selline koht siis. Pilt pole minu tehtud.

Aeg on päris kiirelt lennanud siin. Ligi kolm kuud saab varsti täis. Ja Eestisse tulekuni on jäänud 25 päeva ainult! Alles oli, kui oli 65. I'm so excited already! Tahaks juba Tartusse. Aga enne ootan teisipäeva, sest siis esineb Sabaton Malmös, oi see tuleb kõva kontsert \m/

Praeguseks vist piisab jälle, ei meenu midagi rohkemat.

Ciao!