Homesickness kicks in!

Esimene postitus siis 2013.aastal ja pärast külaskäiku Eestisse. Oeh...väga lõbus oli ja nautisin täiega seda aega, mil kodumaal viibisin. Nii kuradima kahju, et see peaaegu 3 nädalat nii kiiresti möödus... Tänud kõigile, kellega koos sai see aeg meeleolukalt ära sisustatud. Igati rahul olen. Kodune toit on ikka parim. Rootsis oleku ajal olen kõvasti alla ka võtnud. Enne, kui ära tulin suvel, kaalusin kuskil 70-71kg kanti, aga kui esimesel päeval Tartusse jõudes kaalusin, siis kaal näitas 62,5kg. Liiga ühekülgselt toitunud siin ja vähe liha söönud. Kodus sai õnneks juba normaalsema kaalu jälle - 67-68kg. Nüüd peab küll siin oma toitumisharjumusi muutma. Kindlasti oli üks parimaid asju saunaskäik, millest tõesti-tõesti puudust tundsin. Suitsusaun + kase- ja kadakaviht + kümblustünn + jääauk = ilmselt üks parimaid asju ever. Aga tegemistest Eestis ei räägikski siin väga, sest liiga palju oleks vaja meenutada ja ega's siis kõigest ka pole vaja teada :)

Aga Eestist lahkumine oli küll raske. No kohe üldse ei tahtnud ära minna. Suvel oli ikka palju-palju lihtsam ära sõita, aga nüüd kui mõnda aega pole Eestis viibinud, siis ei suuda ikka kohe ära minna. Estonian Airi pilootide streik pidi algama just mõni tund enne minu lendu. Ausalt öeldes, viimastel päevadel isegi lootsin, et äkki see toimub ja minu lend lükataks mõni päev edasi, et saaks kauem kodus viibida. Aga kus sa sellega... Kohver eesti toitu täis ja tuli ikka lahkuda. 6. jaanuari õhtul läksin siis bussijaama, et Tallinnasse sõita. Bussi minnes selgus, et ema oli mul valeks päevaks ostnud pileti, aga õnneks oli veel kohti, et saaksin bussist osta pileti ja eelmise pileti sai ka Intenetis tagasi müüa. Tallinnas just vanaema-vanaisa maja ukse ees läks kohvril ka üks sang veel katki, oli vaja ikka no. Aga jõudsin kohale ikka. Lennujaamas, kui olin ära käinud poes ja natuke alkot kaasa ostnud ning suundusin enda värava poole, oli üllatuss, kui nägin Metsatöllu liikmeid seismas ja rääkimas ühe kaitseväelasega. Siis tuli meelde, et neil pidi ju Afganistanis esinemine olema, aga ei teadnud täpselt, kuna. Kurat, tegelt oleks võinud autogramme küsida... :D

Natuke aega peaks läbi saama :P

Lõpuks siis sain Malmösse koju (kui seda nii saab nimetada) ära. Buddy tuli ka kohe vastu, maru elevil oli. Hakkas kohe Alecoqi kasti nuhkima. Kui olin söögiasjad toas lauale ära pannud ja korra vetsu läksin, panin igaks juhuks toaukse lukku ja teadagi, et siis kuulsin, kuidas Buddy üritas toa ust lahti teha. But I won this time mwhahaha! :D

Aga kooliasjadega oli esimene laks see, et rootsi keele kursusteks oli vaja ühel lehel ennast ära kinnitada, aga too leht oli mingi vigane ja ütles, et mingi error on, siis ei saanudki ennast ära kinnitada. Nii et, nendele kursustele, kuhu tahtsin, siis ei saa nüüd. Teine valus laks oli see, et sain teada, et viimase eksami (milleks oli essee), kukkusin läbi. Ja kohe on tulemas suuline eksam + "lühike essee" 3500-5000 sõna. Ja nendeks pole ma absoluutselt õppinud sel ajal, kui Eestis olin. Ja ausalt öeldes, ega mul see plaanis ka polnud, sest Eestisse tulin ikka puhkama :) Ja esimesel päeval, kui oli vaja koolis seminarile minna, siis ka kohe sain kicki alguses, sest polnud ennast kirja pannud tolleks seminariks. Hea algus :D

Rootsis tagasi olles on juhtunud see asi, mida ennem ei olnud. Koduigatsus lõi jalaga ukse lahti ja karjus: "I'm here, bitch!". Esimesel perioodil ma koduigatsust kui sellist eriti ei tundnud, aga nüüd on küll ikka suur koduigatsus. Kuigi vahepeal oli üldse selline hetk, kus ma mõtlesin, et kas tulla ikka üldse kunagi Eestisse tagasi. See oli siis, kui hakkasin lugema uudiseid, kui see Reformierakonna skandaal lahvatas. Ja lisaks sellele tuli pidevalt igasugu negatiivseid uudiseid (nt kuidas meie kohtusüsteem on ikka nii ebaõiglane, igasugu surmad jne). See viis ikka tuju täiesti alla. Aga nüüdseks olen sellest üle saanud ja praegu on naljakas mõelda, et kuidas ma ikka nii mõtlesin, et kunagi Eestisse tagasi ei tule... Kindlasti tulen ja seda ma luban! (Rootsis olles on armastus Eesti vastu järjest rohkem tugevamaks muutunud). 

Ja võibolla tulen tagasi varem, kui plaanitud. Üritan selle esimese aasta siin ära olla ja siis vaatan, kas tulen tagasi või jään Eestisse. Mulle ei istu see süsteem, mis siin ülikoolis on. Loenguid on suhteliselt vähe ja ise peab õppima ja lugema palju. Mina eelistaksin, kui peaks 7-9 vms tundi koolis loengutes olema, tunnen, et siis õpiksin ma palju rohkem. Kui iseseisvalt peab õppima, siis ma ei leia kuidagi seda motivatsiooni, mis mind paneks pingutama ja õppima. Segavaid faktoreid on palju ja siis lõppkokkuvõtteks ongi see, et õpid päeval kas vähe või üldse mitte. Raamatukogus on küll väheke lihtsam, seal on parem keskenduda, aga ikkagi, ma tunnen, et see pole siiski minu jaoks see õige süsteem. Tulles mõtlesin küll, et mis see siis ikka ära ei ole, aga no tegelikult on asjad teistmoodi. Tuleviku tahaks ka ikkagi siduda mingi füüsilisema tööga, mitte kuskil paberitega möllates vms. Just tahaks vormikandjana töötada. Sellepärast ongi tekkinud tagasi mõte minna õppima Sisekaitseakadeemiasse politseiteenistuse eriala. Või siis tagasi tulles läbida ajateenistus ja siduda tulevik kaitseväega. Tunnen ikkagi, et selline ala võiks mulle õige olla, sest see turva/kaitse/kaitseväe teema pakub ikkagi kõige rohkem huvi. Oeh ja Kaitseliidust ja õppustest tunnen ka suurt puudust, tahaks ära metsa :P

Aga siinkohal lõpetan, sest kõik tähtsam sai nüüd vist kirja. 

Siia lõppu üks veider lugu, mis aastavahetusel mitu korda käis ja mis pidevalt väga kergesti kummitama jääb. Ja ma isegi ei tea, miks ma seda kuulan vahel... :D

Rootsi sõjamasin Sabaton Malmöt vallutamas

Seekordne postitus hõlmab endas eilset päeva (kuigi korra põikan ka varasemasse aega), see tähendab, et kirjutan eilsest Sabatoni autogrammisessist ja muljetest õhtusest kontserdist. Selle postituse eesmärgiks on lihtsalt kuhugi üles märkida oma mõtted ja tunded eilsest showst ning bändist üldse. Nii, et kui huvi pole, siis pole mõtet siit enam edasi lugeda. :)

Eellugu:
Rootsi power-metali lipulaev Sabaton on olnud vaieldamatult mu lemmikbänd juba üle 2 aasta. Alates sellest, kui neid World War Tour raames 2010. aasta novembris Tallinnas nägin. Bändi ise avastasin veidike varem. Kõik sai alguse, kui keegi oli Orkutis(kui ma veel kasutasin sellist asja, nüüdseks väljasurnud koht :D) jaganud videot Primo Victoria ja see hakkas koheselt meeldima. Koheselt jäi kõrvu teema, mis teeb bändi unikaalseks: kõik sõjandusega seotud: lahingud, sõjad, ajaloolised isikud. Kõigil lugudel on olemas sõnum ja tähendus, mitte nagu paljude muude tänapäevaste artistide loomingul (näiteks Nicki Minaj, kui laulab miljon korda järjest "You a stupid hoe, you a stupid hoe..."). Ja selle bändi juures armastan ma seda powerit, mis neil on ja kui energilised nad laval on, lihtsalt kuradima awesome.

Siin juba uues koosseisus. Badass pilt.

Signing Session:
Paar päeva enne kontserti nägin Facebookis postitust, et kontserdipäeval jagab Sabaton Folk och Rock'is autogramme. Oi kurat, kui õnnelikuks see uudis tegi kohe. Jäin seda päeva ootama kannatamatult (kuigi enne ka juba ootasin kannatamatult, sest kontsert ikkagi õhtul :D). Lõpuks jõudiski kätte ning kuigi pidin kella 13ks kooli minema, ei jõudnud sinna ja lasin loengu üle. Niikuinii poleks ma kaasa mõelnud seal midagi. Läksin siis kella 17ks autogrammisessioonile.

Läksin varem kohale, siis vaatasin niisama seal muusikapoes ringi, lõpuks hakkasid inimesed kogunema ja tekkis järjekord. Lõpuks tulid siis bändiliikmed ka. Natuke olin pettunud, sest ainult 3 liiget tuli, kellest üks oli asendustrummar. Joakim Broden'it (laulja) kahjuks ei tulnud, millest kõige rohkem kahju. Aga siiski oli kõik tip-top. Üks originaalliige oli vähemalt kohal (Sabaton tegi 2012. aastal liikmete vahetuse ning originaalkoosseisust jäid järgi vaid solist Joakim Broden ja bassist Pär Sundström). Tõmbasin siis kotist välja oma Sabatoni särgi ja palusin sinna allkirju. Inglise keelt kuuldes, küsis Pär kohe, et kust ma siis pärit olen, vastasin, et Eestist. Siis küsiti, et kas ma siis nii kaugelt selle pärast kohale tulnud, aga ütlesin, et ma hetkel õpin siin Malmös. Asendustrummar veel küsis, et mida ma õpin. Mainisin neile veel, et sai neid Tallinnas 2010. aastal nähtud ja siis öeldi, et nad mängivad 2013. märtsi lõpus ka seal. Ütlesin, et üritan raha koguda ja tahaks kindlasti sinna minna. Loodan, et see ka õnnestub, sest tahaks juba uuesti näha neid live's. 

Aga autogrammid sain särgile ära ja siis surusin kätt veel. Väga muhedad vanad oli, oleks tahtnud veel rääkida, aga kuna järjekord minu taga oli veel pikk, siis ei hakanud. Tehti videot ka, võibolla jäin ka peale, eks seda ole näha, kui bänd video üles laeb. Pärast särki veelkord korralikult vaadates märkasin, et see pilt on kuidagi tuttav. Deja vu. Olin kunagi täpselt näinud unes seda, kuidas ma need autogrammid sain ja kuidas nad täpselt seal särgi peal on. Ma ei saa aru enam, mis toimub, viimase aasta jooksul on neid deja vu'sid nii palju olnud. Vahel on juba tunne, et ma oleks nagu terve oma elu ette näinud. Deja vu'de kohta olen vist varasemalt ka maininud, aga ei viitsi üle vaadata eelmisi postitusi. 

Täpselt sellisena olengi unes näinud seda särki. 

Kontsert:
Show leidis aset Kulturblolaget'is, midagi sarnast Rock Cafe'le Tallinnas. Kui Silvester Kulturbolagetisse jõudis, oli kontsert juba alanud (muutes üht tuntud lauset "Kevadest" :D). Esimeseks esinejaks oli Dynazty, Rootsi heavy-metal bänd, old-school saundiga, päris mõnus. Seda jälgisin vähe kaugemalt. Aga kui järgmisena tuli lavale Rootsi industrial-metal'it viljelev Raubtier, siis pidi juba hakkama lavale lähemale liikuma, et saada hea koht peaesineja jaoks. Raubtier'i laulja nägi päris kuri välja, aga see oligi just täiega badass (siiski J.Broden looks more badass!). 

Lõpuks saabuski õhtu kulminatsioon. Pidi küll tükk aega ootama, aga oli totally worth it. Enne, kui kutid lavale tulid, lasti publikule Europe - "The Final Countdown". Päris huvitav, aga siiski tahtsin, et see lõppeks ja saaks bändi kuulata juba. Ja siis see algas. Intro, bändimehed tulid lavale (va Broden) ja siis võis kuulda: "This is "Ghost Division"" ja läks mölluks lahti. Selle loo ajal tekkis väike moshpit ka, aga muidu tavaliselt Sabatoni showdel seda pole. Igatahes, saigi siis lavale veel lähemale. Aga jah, nagu juba enne mainitud, tohutu energiaga bänd ikka ja esimese loo lõpuks juba higist läbimärg ja väsitas isegi ära veits, aga see väsimus kadus ka kohe, kui järgmised lood peale tulid. 

Vahepeal ei saanud kahjuks midagi aru, kui Joakim rääkis lugude vahel, aga pole hullu, peaasi on ikka muusika. Uuelt albumilt esitati ka lugusid ja loomulikult just rootsikeelsed lood. "En livstid i krig" ajal sain isegi refrääni kaasa laulda, kuna lyricsvideot liiga palju vahitud ja ka teistel lugudel mõni rida meelde jäänud. Savi, et ise aru ei saanud, mida ma laulan :D

Ülejäänud kontsert möödus ka loomulikult kaasa lauldes ja möllates. Aga siiski ma ei saa aru inimestest, kes ronivad suht lava ette ja siis seisavad seal tuimalt ja üldse kaasa ei ela. Kui tahad rahulikult vaadata, mine passi kuskil tagareas... Mõnda sellist oli ikka näha kontserdil. Ja üldse, kui võrrelda 2012 Malmö ja 2010 Tallinna kontserti, siis mulle tundus, et eesti publik elas kuidagi palju rohkem kaasa ja mulle meeldis sealne publik veits rohkem, mitte et rootsi publik poleks kaasa elanud, aga jah. Võibolla oli asi selles, et siin oli näha eespool ka väheke vanemaid inimesi, Tallinnas olid eespool ikka enamus noored ja energilised. Ja üks asi, mis veel häiris, oli see, et jooke müüdi klaaspudelites/klaasides. Ise hüppasin vist paar pudelit niimoodi katki, kontsertidel peaks olema ikka plasttopsides joogid.

Kontsert lõppes siis seekord mitte Primo Victoria, vaid Metal Crüe'ga. Aga nagu kombeks, Primo Victoria ajal pandi terve saal hüppama ja see oli ääretult mõnus. Seekord küll meeneid ei saanud, aga kontserdiga igati rahul. Lõpus Joakim võttis särgi seljast ja väänas, ikka haigelt märjaks oli särk higist saanud. Viimaks tehti veel ka pilt publiku taustal, jooksin ka sinna, aga kuna suht inimeste taga olin siiski, siis ilmselt ei jäänud pildile :D

Aga kokkuvõtteks Sabatoni esitusele 11 punkti kümnepallisüsteemis. Loodan neid Eestimaal ka näha.

Hail Sabaton! \m/

Nii, sai vähemalt nüüd selle kõik kirja. Aga sina, kes sa selle läbi lugesid, võid endale aplausi teha :D

No title this time

Viimasest postitusest on üle kolme nädala, pole viitsinud üldse siia enam midagi kirjutada, aga nüüd mõtlesin, et võiks ju paar rida visata siia. Ma ei tea, kas asi on mu laiskuses või siis olen juba siinse eluga ära harjunud, et ei oskagi kirjutada enam. Aga eks ma proovin välja tuua midagi oma tegemistest, iseasi, kui palju mul nüüd meeles on.

Kindlasti tasub ära märkimist eesti kuttide kontserdist siinmail. Ehk siis Ewert & The Two Dragons käisid esinemas Malmös. Hästi, hästi positiivne kontsert oli, mis garanteeris päris pikaks ajaks hea tuju :)
Kontserdile oli sissepääs tasuta enne 21, nii et vaesele tundengile sobis hästi. Enne Ewert & The Two Dragons'it oli veel 2 bändi, keda oli ka päris mõnus kuulata. Aga neid sai siiski vähe kaugemalt jälgitud. Bändide vahetuse ajal sai paar sõna vahetatud ka Ewert Sundjaga. Aga jah, kui nemad kella 23 paiku lõpuks  lavale läksid, siis sai ikka lava ette mindud kaasa elama. Olin kaasa võtnud ka suure eesti lipu, mida seal lehvitatud sai koos teiste eestlastega. Nagu ma juba ennist mainisin, kontsert oli lihtsalt ülimõnus. Kahjuks sai see läbi, nagu kõik head asjad kunagi. Aga kui nad lavalt lahkusid, siis hakkasid kõik eestlased ühest suust hõikama: "Korrata, korrata!" ning siis tehti veel üks lugu. Ja Ewert lisas veel lõpus: "Thank you for nationalists" :D

No ikka pilti pidi ka tegema.

Mõned päevad pärast konsterti ootas järgmine eksam. Iseenesest ei tundunud ta raske, samas oleks võinud ka paremini minna. Õnneks oli lühikesi ja valikvastusega küsimusi ka, mis tegi selle eksami kergemaks kui eelmine eksam. Ise arvan, et ma saan ikka läbi, sest vaja on ainult 10 punkti, et läbi saada. No kui neid kätte ei saa, then I should shoot myself :D

Vahepeal küll oli lohutav loeng, kus räägiti, et varsti tuleb moodul, kus tavaliselt enamus õpilasi läbi kukub. Lisaks sain teada, et meie eriala 3. aasta kursusel on u 60st õpilasest järgi jäänud vaid 11!!! Lohutav teada.. Peab üritama ise siis püsida selle 1/6 sees. :D

Vahepeal siis veel läksid kõrvaklapid katki ja siis otsustasin minna uusi vaatama kuhugi. Sattusin kaubanduskeskusesse Emporia, sisse astudes olin üllatunud - kuradima suur keskus oli ikka. Seal saab küll ennast surnuks šopata vist. Oktoobri lõpus alles avati ka vist. Ja hiljem uurisin huvi pärast järgi, et kui suur see siis on. Selgus, et Skandinaavia suurim: 93 000 ruutu ja üle 200 poe + igasugused toidukohad. Võrdluseks näiteks Lõunakeskus, mis on 66 000 ruutu ja 160 poodi. Aga kaua ei viitsinudki olla, sest olin ainult klappe tulnud otsima. Tegin siiski kiire tiiru peale ka ja siis läksin ära. Võibolla millalgi satun uuesti :D

Selline koht siis. Pilt pole minu tehtud.

Aeg on päris kiirelt lennanud siin. Ligi kolm kuud saab varsti täis. Ja Eestisse tulekuni on jäänud 25 päeva ainult! Alles oli, kui oli 65. I'm so excited already! Tahaks juba Tartusse. Aga enne ootan teisipäeva, sest siis esineb Sabaton Malmös, oi see tuleb kõva kontsert \m/

Praeguseks vist piisab jälle, ei meenu midagi rohkemat.

Ciao!

Oppan Gangnam Style

No tervist!

Pole peaaegu 3 nädalat nüüd blogisse kirjutanud, põhiline põhjus on ilmselt see, et ei ole viitsinud, aga samas pole midagi väga märkimisväärset juhtunud ka.

Vahepeal oli mul unega probleeme, öösel absull und ei tulnud, vähkresin voodist mitmeid tunde. Ükskord läksin voodisse südaöö paiku, aga magama jäin vist alles 8 paiku hommikul, polnud üldse meeldiv. Loomulikult tollel päeval loengusse ei jõudnud kah! :D

Mõned päevad hiljem oli tore feil, pidin minema raamatukokku raamatu järgi. Läksin siis rattaga (kuskil 20min) raamatukogu juurde, aga sinna jõudes avastasin, et mul jäi raamatukogu kaart koju... Polnud midagi muud, kui tuli uuesti tagasi sõita. Nii ma siis sõelusin kodu ja raamatukogu vahet. Aga ilm oli ilus ja täitsa mõnus oli :)

Vahepeal sai juba Eesti jaoks plaane tekitatud. Võibolla aastavahetusel Pärnusse, saab seal sünnipäeva afterparty pidada ja uus aasta vastu võtta. Loodetavasti läheb kõik plaanipäraselt :P

Reedel sai tähistatud Karl Oskari (eestlane minu kursuselt) sünnipäeva. Päeval käisime Turning Torso lähistel meres ujumas. Turistid vaatasid ka hästi, kui riidest lahti sai võetud. Maru kõva tuul oli ja lained olid ka mõnusalt suured. Kuskil 8st inimesest 7 käisid ikka vees ära, maru mõnus oli tegelikult. Välja tulles oli kergelt tunne nagu oleks nõelad igal pool. Hüppasin veel korra teist kordagi sisse. Pärast varbad küll külmetasid kõvasti pikalt külmal kivil olemisest, aga kannatas ära :D
Edasi läksime pubisse soojenema, seal sai vahepeal teada, et eksamitulemused on väljas. Sain õnneks läbi eksami, hea tunne kohe :)

Õhtu poole oli Gustav Adolf's Torg'il Gangnam style flash-mob (seisnes selles, et üks inimene hakkas tantsima seda ja siis rahvas liitus sellega ja hakkas kaasa tantsima), sai see ka üle vaadatud korra, ise väga ei tantsinud, kuna ei osanud samme väga, korra lõpu poole veidike üritasin, aga jah... :D
Pärast seda sai korraks kodus käidud ja siis baari mindud. Suutsin veits ära eksida, ei leidnud üles seda baari, aga lõpuks tuldi vastu ja siis ikka jõudsin.


Tohututele postitustele Lõustaraamatus, olen ka teada saanud, et Eestimaale siis esimene lumi jõudnud. Siin õnneks ei paista lund veel niipea tulevat :D

Selleks korraks lõpetan jälle, eks näis, kuna (kas üldse :D) viitsin midagi kirjutada jälle.

Adios amigos!

Esimene eksam läbitud.

Ahoy!

Nonii, esimene eksam on möödas! Everything went better than expected :)

Eksam oli siis lihtsam, kui ma arvasin. Need 230 kordamisküsimust hirmutasid alguses veits ära, aga kui eksamit nägin ja seal oli 16 küsimust ja kõik olid täpselt samad küsimused, mis meile õppimiseks anti, tundsin kergendust. Enne eksamit jõudsin vaevu need 230 küsimust läbi töötada, 50 tükki veel hommikul enne eksamit ja siis sellest hunnikust umbes pool veel läbi lugeda. 12 küsimust olid sellised, millele sai lühidalt vastatud. Teises osas oli 6 küsimust, millest 4le pidi vastama ja vähe pikemalt. Esimesest osast jäi 1-2 küsimust vastamata ja teisest osast ka 1le. Eksamiks oli ette nähtud 3 tundi, mina jõudsin valmis natuke alla 2 tunniga. Eksami suhtes olen positiivselt meelestatud ja arvan, et ma saan ikka läbi :)

Eksamijärgne nädalavahetus möödus niisama puhates, sai kaua magatud. Arvutis leidsin õhtul vanu pilte NK laagritest ja KL õppustest, sellega tekkis kohe suur tahtmine vorm selga ajada ja metsa möllama minna, pole nii ammu teinud seda. Selle pärast tahakski, et aeg veits kiiremini läheks ja saaks tagasi Eestisse. Selle siinviibitud aja jooksul olen hakanud mõistma, kui palju ma Eestit tegelikult armastan (või siis on tekkinud koduigatsus??) ja et see on koht, kuhu ma tegelikult kuulun. Igatahes, Eestisse tulen ma kindlasti tagasi :)

See lugu sobib hästi praegu :)

   

Siia oma elu õhtul heidan vaikselt puhkama!"

Nii, mis veel? Ahjaa, eksamiga lõppes siis esimene moodul "History of Conflicts and the idea of Peace" ja tänasest algas uus, "Depictions of War and the Image of the Enemy". See moodul peaks juba huvitavam olema. Täna jagati meid gruppidesse, et millalgi esitlusi teha. Meie grupp sai hea teema: Vietnami sõda. Anti nimekiri filmidest, mis tuleks ära vaadata ja mille põhjal esitlus teha. Maru head filmid on nimekirjas:

*Platoon (1986)

*Green Berets (1968)

*Full Metal Jacket (1987)

*Hamburger Hill (1986)

*Apocalypse Now (1979)

*Casualties of War (1989)

"Platoon"i olen ära näinud ja loomulikult sõjafilmide klassikaks kujunenud "Full Metal Jacket" on ka mitmeid korda läbi vaadatud, tõsiselt hea film lihtsalt. "Casualties of War" on mul millegipärast arvutisse seisma jäänud, pole vaadanud veel. Aga nüüd on hea põhjus see ära vaadata ;). Teisi filme pole näinud veel, aga arvatavasti on nood ka head.

Homme tuleb loengusse rääkima ka mingi tüüp Briti luurest, kes on käinud Afgaanis, peaks tulema huvitav. 

Rohkem polegi lisada, peab hakkama jälle lugemisega tegelema vaikselt.. :D

Järgmise korrani!

International Night & mitte just kõige meeldivam unenägu

Jou!

Kirjutan siia siis mõne sõna neljapäevasest International Night'ist. Üritus toimus Student Unioni hoones ja sisse minnes jagati inimesed loosi tahtel erinevatesse võistkondadesse. Tõmbasin endale lipiku, millel seisis Swedish House Mafia. Võistkonnas oli esindatud inimesed Leedust, Austraaliast, Suurbritanniast ja siis mina Eestist. Võistkondadele jagati kätte paberilehed ja siis tuli hakata ära arvama laule ja esitajaid. Üks austraallane teadis põhimõtteliselt kõiki lugusid ja esitajaid, nii et sel ajal, kui ma mõtlema  hakkasin, tema juba kirjutas. Paljud lood olid mulle üldse tundmatud, aga sain vähemalt ühe loo ära arvata, milleks oli "Drive By" Train'i esituses. Kokkuvõttes saime me 3. koha, aga kuna Rootsis kehtib reegel "winner takes it all", siis meie auhinda ei saanud.

Pärast läksime edasi Student Unioni pubisse, kus saab istuda oma kaasatoodud jookidega. Seal toimus ka mingi aeg viktoriin, milles just kõige paremini ei läinud. Palju küsimusi tuli ajaloo kohta ja kahjuks ei teadnud paljusid vastuseid, valikvastustega sai ka bingo lotot mängitud. Panigi mõtlema siis, et kuidas ma üldse keskkoolis ajaloo riigieksamil 73 punkti sain...

Siis sai edasi liigutud veel kuhugi pubisse ja seal istutud ja noolemängu mängitud jms. Ja pärast seda sai veel kuhugi edasi liigutud. Seal üks tüüp meenutas väga Sabatoni lauljat ja loomulikult pidin ikka talle seda ütlema ka minema... :D
Ja lõpuks oligi siis kojuminek, kuna busse enam ei käinud, siis pidin pika tee koju kõmpima. Mingi kella 5ks vist jõudsin.


Nii, mõtlesin, et panen siia kirja ka tänase unenäo. See polnud üldse mitte meeldiv ja tundus väga reaalne. Ärgates panin selle unenäo kohe kirja ka, et meelest ei läheks.
Oli siis nii, et oli suvi ja ma olin Eestisse tulnud. Mingi aeg sõitsime perega kuskil mööda Eestit ringi ja nautisime suve. Aga järgmine hetk oli kuidagi nii, et ma olin hoopis kuskil teises autos koos vanaemaga. Ja siis toimus avarii. Vanaema jäi terveks, aga mina sain surma. Kuidagi sain ma siiski nagu vaimuna vms edasi elada ja perega suhelda, aga nemad olid ka ainsad, kes mind nägid. Haigelt raske oli ise leppida sellega, et ma nüüd surnud olen ja maru raske oli näha ka seda, kuidas tuttavad ja sõbrad leinasid. See tunne oli lihtsalt nii reaalne... See ilmselt oligi see, mis kõige rohkem selle unenäo juures häiris.
Lõpuks aga sain kuidagi enda kehasse tagasi, aga selleks ajaks olin ma juba maha maetud. Ärkasin kirstus ja  siis peksin vastu kaant, et äkki saan veel kuidagi välja. Aga ei, muld oli juba peale visatud. Ja kuna ma sealt välja ei pääsenud, siis sai õhk otsa ja ma surin siis jälle ära...
Ärgates oli suur kergendus, et ma surnud pole. Parem oleks, kui see poleks mingi deja vu unenägu, mis kunagi täide läheb.. :D

Ongi siis kõik, mis ma tahtsin kirja panna täna. Sain kordamisküsimused ka eksami jaoks (175 tükki -.-), peab hakkama nondega ka nüüd tegelema ikka :)


Ciao!

Week 39

Väike kokkuvõte siis, mis viimastel päevadel toimunud on.

Nädalavahetus(22-23.09) möödus rahulikult, põhiliselt kitarri mängides ja lugedes kooli jaoks. Õhtul sai päris tükk aega Skypes räägitud sõpradega. Kaabakad (ei hakka nimesid siinkohal välja tooma) libistasid Tauruse 2L balloone, sai vähe naerdud :D.

Esmaspäeva hommikul oli bussi minnes "tore" üllatus - JOJO kaardilt oli raha otsa saanud. Mõtlesin siis, et tellin siis SMS-pileti. Mõeldud-tehtud. Saatsin sõnumi ära ja sain mingi rootsikeelse vastuse, millest absull aru ei saanud, näitasin selle bussijuhile ette, ütles et okei. Pärast hakkasin mõtlema, et mis seal siis kirjas oli. Tõlkisin Google Translatoriga ära selle sõnumi ja tegelikult oli seal kirjas, et mu kõnekaart polnud registreeritud. Ma ei tea, kas siis bussijuht lasi mul niisama tasuta sõita või siis ei lugenudki sõnumit, igatahes mulle laabus kõik hästi :P

Koolis tavapäraselt vaja ainult paar tundi päevas loengus olla. Ja lugema peab endiselt ise palju. Selle lugemisega on ka nii nagu on - vahel kohe üldse ei viitsi lugeda, aga üritan siiski mingi osa ära lugeda. Btw, 5.oktoobril on juba eksam ka, eks näis, mis saama hakkab. Väike kartus on ikka sees feilimise suhtes..:D

Aga millalgi pidime kordamiseks küsimused ka saama (mingi 130 tükki vist..) Tahaks neid juba näha, et saaks mingigi ülevaate, mida eksamil küsitakse. Õnneks on kirjalik eksam (3 tundi), siis on aega rahulikult mõelda. Sain nüüd esmaspäeval selle põhilise raamatu (J.Morrow "History of Western Political Thought) ka raamatukogust kätte, peab tolle läbi lugema.

26.sept käisin ülikooli raamatukogus üritusel "Open Your Eyes for Malmö", milles erinevad organisatsioonid jms tutvustasid võimalusi vaba aja veetmiseks jms. Midagi erilist küll silma ei jäänud. Küll aga panin end kirja Student Unionisse. Seal saab siis mingi üliõpilaskaardi, millega on võimalik soodustust saada erinevates kohtades (Lundis pidavat saama rohkemates kohtades kui Malmös). Mõtlesin, et peaks hakkama jõusaalis käima, siis see kaart kuluks ära küll.
Eile õhtul käisin Lundis Eesti Majas õlleõhtul. Sain sealt endale jalgratta ka, mis on hea, kuna ei pea enam nii palju raha kulutama bussisõidu peale. Ratas on roosat värvi(shut up! :D), aga see pole tähtis, peaasi, et saab kiiremini liigelda nüüd. Kooli sõiduks kulub kuskil 25 min. 

Õlleõhtul tehti 2 õllet välja :D. Koos olid valdavalt vanemad inimesed, aga mingil hetkel tuli üks tüdruk Jana, kes töötab Malmös ja elab ka Linhamnis kuskil. Veel hiljem tuli tema sõbranna USAst, Emily, kes õpib samas hoones, kus minagi. Õhtu möödus siis õlut/veini juues ja jutustades. Lõpuks oli aeg lahkuda, võtsin siis ratta ja asusin rongijaama poole teele. Piletiautomaadi juures mõtlesin, kas osta rattale pilet või mitte. Hea oli, et ostsin, sest kui perroonile läksin, siis seal oli üks tüüp, kes kohe küsis, et kas mul ratta jaoks on ikka pilet olemas. Näitasin ette ja sain rongile. Jõudsin Malmösse. Kuna mul rattal pole tulesid, siis mõtlesin, et kas ikka sõita (trahv tuledeta sõitmise eest pimedas pidavat olema 770 SEK'i, seda küll vaja poleks). Alguses kõndisin tükk aega ratas käe kõrval, kuid siis vaatasin, et autosid ei liigugi palju ja otsustasin ikkagi sõites koju minna. Jõudsin ilusti koju.

dis mah ride!

Malmös ringi liikudes olen tähele pannud, et paljud autojuhid ei kasuta suunatulesid. Sessuhtes, et ma saan aru küll, kuhu nad pöörata tahavad, aga ikkagi oleks parem, kui nad sellest märku ka annaksid. Teine asi, mis natuke häirib, on see, et ülekäigurajal jalakäijafoor ei hakka vilkuma, vaid läheb kohe punaseks. Eestis olen ikka harjunud, et roheline hakkab enne vilkuma, siis on teada, et peaks sammu kiirendama väheke. Aga no pole hullu, see siiski nii väike asi.

Täna hommikul üldse ei viitsinud ärgata, kuna eilsest rattasõidust oli väike väsimus (pole 45,5 aastat rattaga sõitnud enam :D). Kell helises, lükkasin korduvalt edasi, lõpuks mõtlesin, et lasen loengu üle täna, aga suutsin ennast siiski kokku võtta :)

Täna on Student Centrumis International Night ja pärast seda jätkub mingisugune Pub Night, lähen sinna ka, loodetavasti tuleb huvitav. Mingisugune viktoriin muusika kohta pidi seal olema, eks näis. Ilmselt järgmises postituses kirjutan mõne rea siis selle ürituse kohta kah :)

Ongi kõik siis vast, järgmise korrani!

Ciao!!